Melamiin – on vaiguga immutatud paber (paksusega u 0,2 mm), millega mööbliplaat kaetakse. Dekoorpaberite valik on väga lai, enam levinud on naturaalse puidu imitatsiooniga variandid (nt pöök, kask), valge, hall. Melamiinplaati kasutatakse mööblitööstuses peamiselt kapi korpuste ja uste valmistamisel (näiteks köögimööbel, bürookapid).
Laminaat – on immutatud paberi kihist koosnev pinnakattematerjal. Paber on kõrge surve all kokku surutud ning nii saadakse hea temperatuuritaluvusega materjal. Laminaadile trükitakse tihtipeale erinevat puitimitatsiooni, mistõttu see on odavam kui spoon, kuid jätab mööblist väga tehisliku mulje. Töölauaplaatide valmistamisel kasutatakse peamiselt rull-laminaati paksusega 0,6 mm, söökla- ja koolimööbli ning teistel juhtudel, kus nõudmised lauaplaadile veel suuremad, tarvitatakse kõrgsurvelaminaati paksusega 0,8 mm. Momendil kasutusel olev laminaatide-melamiini terminoloogia on küll tinglikult kokku lepitud, kuid sisuliselt on segadus suur. Näiteks kõrgsurvelaminaadi pealiskiht on ka melamiin-formaldehüüdvaiguga immutatud paber ja “melamiin” terminina tähistab üht keemilist kristallilist ainet, mida kasutatakse vastava vaigu sünteesil jne.
Puitlaastplaadi (PLP) – all mõeldakse kas puidust või puidusarnaste taimede osakestest toodetud plaati, kus laastud on omavahel seotud laastumassiga segatud orgaanilise sideaine abil, kasutades kuumpressimist. Puitlaastplaatide (PLP) valmistamiseks on võimalik ära kasutada väikeseläbimõõdulisi, harvendusraietelt saadavaid ümarsortimente või puidutöötlemisjäätmeid. Seega on PLP odavam ehitusmaterjal kui vineer. Erinevused plaadimarkide vahel tulenevad peamiselt tootmistehnoloogiast: kasutatavate laastude fraktsioonist, laastukihtide hulgast ning liimimistehnikast. Ühekihilises PLP-s jagunevad eri suurusega laastud ühtlaselt kogu plaadi paksuse ulatuses. Kihilistes plaatides paiknevad suuremad laastud plaadi keskosas ning väiksemad väliskülgedel, mis annab plaadile siledama pinna. PLP-del ei ole nii häid tugevusomadusi kui vineeridel ning lisaks on neil kalduvus niiskudes paisuda. Siiski on aga PLP homogeenne materjal, mille pindamine on hõlbus. PLP-le pakub aga mitmetel juhtudel konkurentsi MDF-plaat, millel on parem pinna kvaliteet ning ka servad hõlpsamini töödeldavad. PLP põhilisi kasutusvaldkondi on ehitustegevuses põrandate ning uste pinnad ning sisse ehitatud mööbliesemed. Pealegi on ta odavam kui MDF-plaat.
Puitkiudplaadi (PKP) – all mõistetakse puidukiududest valmistatud plaate. Kiudude omavaheline sidumine baseerub kiudude karestamisel vilditaoliseks massiks ning seega kiudude omavahelisel loomupärasel hõõrdumisel ning kleepuvusel. PKP margi määrab ära peamiselt valmistusmeetod, liimimisviis ning plaadi tihedus. Traditsiooniliselt on PKP-d toodetud märgmeetodil, mille puhul puit lahutatakse veega püdelaks kiudmassiks, millest vesi hiljem välja filtreeritakse, surudes massi selleks tihedalt kokku. Sellisel teel valmistati ja valmistatakse pehmeid isolatsiooniplaate, poolkõvu ehitusplaate ning kõvu plaate. Kõva PKP- plaatide tootmisel rakendatakse kõrgemat temperatuuri ja suuremat survet kui pehmete puhul. Pehmete plaatide mehhaanilised omadused on nõrgad, kuid heli- ja soojusisolaatoriteks on nad väga head. Kõvemaid plaate võib kasutada näiteks uste ja seinte pealistusmaterjaliks.
MDF plaat (Medium Density Fiber Board) – erinevalt teistest PKP liikidest on valmistatud kuivmeetodil. Puidu lahutamine kiududeks toimub termomehhaaniliselt, mis tähendab puidu peeneks jahvatamist kahe ketta vahel, rakendades samal ajal surve all aurutamist. Seega on kiudude suund puhtjuhuslik, millest tulenevalt plaadi struktuur on väga homogeenne. Toorainena kasuatakse nii okas- kui lehtpuupuitu. MDF-i pind on üsnagi tasane ning selle katmine värviga või spooniga on küllalt hõlbus. Kuna MDF-plaat on väga tihe, on teda võimalik väga puhtalt saagida ning töödelda analoogiliselt massiivpuiduga. Et plaat koosneb väga peentest kiududest, on võimalik tema sisse pressida mitmesuguseid mustreid ja ornamente või töödelda programmjuhitava freesiga. MDF-plaati on võimalik ka vormida mitmesuguseks profileeritud täispuitu imiteerivaks materjaliks. MDF-i võib pressida kas akna- või ukselengidele, põrandaliistudele või mitmeotstarbelistele dekoratiivliistudele sobivasse profiili. Oma tugevusomadustelt ei ole MDF eriti hea ning niiskudes kaotab ta oma tugevust veelgi ning võib ühtlasi ka deformeeruda. Seega ei ole ta kõlbulik kasutamiseks ehituskonstruktsioonides välistingimustes, kuid kuivades ruumides on ta küllalt stabiilne. Seetõttu ongi MDF –plaadi peamiseks tarbijaks mööblitööstus. Ehitustööstuses sobib ta sisseehitatud mööbli valmistamiseks ning oma odavama hinna tõttu sobib kompenseerima kas liimplaati, puitlaastplaati või vineeri. MDF-plaadi tugevaks küljeks ongi hea töödeldavuse kõrval tema odavus, mis tuleneb sellest, et tema tootmiseks on võimalik kasutada okaspuu ja lehtpuu peenpuitu. MDF-plaatide tootmine on oluliselt lisandunud eelkõige mitmetes euroopa riikides ning tootmismahtude kasv jätkub. Aasiamaades kasutatakse toorainena ka muid kiulisi materjale, nagu näiteks suhkruroogu ja puuvillavarsi.